Kakskümmend neli

nii palju on vaadata
kiita ei jõua
valgust ja varju
valgusemängu
mõtte igavest uidet
puid mis maa poole längu

armastan suve
esimest korda
ja
siledat liivaluidet

pimestavheledad seinad
suvepäikese KÄES
igavik igas aias
kõrreke lapse käes

uksed ja aknad on valla
lõksudest krampidest
aken on VÄLJAPOOLE
isegi tormiga
hinge teekond ei lõpe
ühegi vormiga

isegi läbi
talveakende
kuuleb
rohutirtsude häält
vaikuse süda
tuksub ja valgub
minusse vaikuseveri
peseb mu puhtamaks seest

ja puud tulevad lähemale
iga tuli on valgem kui varem
selles hilissuves
selles eluöös
selles elupäevas

keegi lendab ja vaatan
ja ma vaatan et ma vaatan
ja ma naeran et ma nutan
kõik tähed üleval nii
nagu vanasti
taevas,
mis meil küll on!

Juhan Viiding


Tere!

Lugesin just ära, et mul on Eestimaa pinnal jäänud veel 24 päeva.

24 päeva, et oma elu ühte kohvrisse ja ühte seljakotti kokku pakkida. 24 päeva, et uus pangakaart vormistada. 24 päeva, et sõpradega - perega nägemiseni jääda. 24 päeva, et kodutomatitest ja mustast leivast isu täis süüa. 24 päeva, et kõik dokumendid korda saada. 24 päeva, et välja valida, mis raamatud ma kaasa võtan. 24 päeva hetkeni, kui Austria saab mu kodumaaks.

Ja mitte ainult kodumaaks, seal, 1724 kilomeetri kaugusel, on viimaks ka inimesed, kes mind ootavad - mu vahetusvanemad Melanie ja Adi.
Ja nende kaks kassi.

Koduküla nimi on Unterkohlstätten ja see asub Burgenlandi liidumaal paarkümmend kilomeetrit Ungari piirist. Külas elab umbes 1000 inimest, seal on kirik ja algkool. Minu oletatav kool on 30 - minutilise bussisõidu kaugusel.

Vanemad on hästi noored, aktiivsed ja vahvad, tegelevad rahvatantsu, muusika ja matkamisega. Oleme mõned kirjad vahetanud ning ma väga - väga ootan nendega kohtumist.
24 päeva veel.

24. Kakskümmend neli. Lähen nüüd ja püüan selle mõttega harjuda.

Südamega

Maarja

Maidla, august 2018