Sinule, Eestimaa

"Head kuulajad!

Kunagi küsis Lehte Hainsalu oma luuletuses nõnda:

"Mida võõrale ütleb
see põllukivi
mida võõrale ütleb
see pedakarivi
mida võõrale ütleb
see kaardikepiotsatäis maad
mida võõrale ütleb 
see kaardikepiotsatäis maad
kus talupoeglik mõtlemislaad".

Ega võõrale ütlegi. Maailmas on ilmselt miljardeid inimesi, kes pole riigist nimega Eesti kuulnudki. Aga on ka veidi üle miljoni inimese, kel on see maakild südames ning kes seda oma kodumaaks kutsuvad. Nende armastus Eesti vastu on eriline.

Viimasel ajal räägitakse palju patriotismist - hümnipatriotismist, viinapatriotismist... Minu meelest on eestlus individuaalne. Pole võimalik jagada seda õigeks ja valeks, kuid just seda praegu tehakse. Mõne jaoks on patriotism pidupäevadel sinimustvalge lipu heiskamine, teise jaoks internetikommentaarides oma arvamuse avaldamine. Üks ootab laulupeoaastaid, et siis oma eestimeelsust näidata, teine alustab igat päeva tassitäie kamaga. Öelge siis, milline on õige variant!

Patriotism patriotismiks, kuid mõnel hetkel tunnen end rohkem eestlasena kui teisel. Millal siis? Kui kooliraadios mängitakse mõnd Patuse Poole hitti ning ma tean kõiki sõnu peast. Kui lennuk Eestimaa pinnalt õhku tõuseb. Kui vanaisa teeb juba kolmanda nalja, mis algab sõnadega: "Eestlane, venelane, sakslane...". Kui rahvariidevöö on nii kõvasti kinni, et on raske hingata. Kui Anu Säärits küsib sportlaselt: "Mis tunne on?". Kui tantsin "Eesti mulla ja Eesti südame" järgi ning mõtlen iga sõna tõsiselt. Kui tee on jälle lumest puhastamata. Kui Eesti tähistab sajandat juubelit ja mina olen siin, et talle õnne soovida.

Palju õnne Eesti! Palju õnne eestlased! Rahu, rõõmu, mõistmist! Et see lennuk jälle Eestimaa pinnal maanduks! Et laulupeo lõpus kõlaks ka edaspidi "Ta lendab mesipuu poole"! Et laual oleks ikka olenemata tähtpäevast kiluvõileivad.

Lõpetan samuti Lehte Hainsalu värssidega:

"Tilluke maa nagu pihk, 
aga siit leida võib paljut - 
põhjavalguse vihk 
aimata annab kaljut,
mastimetsade väge,
jõgesid, järvi ja merd,
suusamurdmise mäge,
rahvast, kes segatud verd.
Tuisud ja tuulevaikus.
Tihaste tsiitsiv parmas.
Maakera ilusaim paik, kus elada armas."."

Maarja

Kullamaa, veebruar 2018