Raport 2.0

Istun verandal ja söön hommikusööki: õunu, mida ma hetk tagasi õunapuu alt üles korjasin. Ilm on selline kahtlane, pilved on paksud ja hallid - muretsen pesu pärast, mis pahaaimamatult pesunööril ripub. Kell pole veel kaksteist.

Mul on sügise tunne. Vaatamata sellele, et üleüleeile meres, soojas meres ujumas käisin ja et Päike, mis vahetevahel sünkjate pilvede tagant piilub, on kõrvetavalt kuum. Ikkagi on sügise tunne.

Võib - olla on asi selles, et köögiviljad hakkavad valmis saama. Või selles, et mustikapõõsad on pea et raagus. Või neis augustikuistes päikeseloojangutes. Või kooliasjade sooduskampaaniates. Või hoopis selles, et ma tegelikult tahangi juba sügist.












Mul on olnud Elu Parim Suvi, kindla peale. Aeg on edasi liikuda. Ma olen alati tahtnud olla - keegi. Hea õpilane. Huvitav vestluskaaslane. Vaba hing. Põhjalik lugeja. Põhimõttekindel noor. Hõivatud tütarlaps. Loov inimene. Nüüd ma olen. Vahest mitte ükski neist asjadest, mida ma soovin, aga ma Olen. Mitte Mina, veel mitte, kuid Elu pole enam hetk tulevikus, Elu on nüüd; Elu on praegu.

"Selleks, et elu põletaks su nahka ja oleks kõikehõlmav ja kõikvõimas, pead sa elule andma kõik. Kui õnn on alati mingi teine koht, mingi hetk tulevikus, ei saa sa seda kunagi kätte.

Elu ei diskrimineeri emotsioone: täielik meeleheide ja kirglik armastus on võrdväärselt põletavad ja lõppude lõpuks on nende eesmärk sama: panna sind tundma, et sa oled elus." 
(Gertrud Talvik, "Minu Lõuna - Aafrika Vabariik")

Maarja

Maidla, august 2018



Kommentaarid

Populaarsed postitused