Hakkasin hommikuinimeseks ja teisi muinasjutte

Tere!

Eile lõppes minu teine koolinädal Austrias. Mis kõige tähtsam, ma olen elus. Ja küllaltki rahul. Õnnelik. Kui kunagi kogu Austria keerulist koolisüsteemi mõistma hakkan, siis annan kindlasti teada. Praegu aga jagan neid mõtteid, mis kõrvalseisjana lühikese ajaga tekkinud on.

15/09/2018 - Viin.

Esiteks algab koolipäev kell 7.25. Punkt. Olengi tahtnud hommikuinimene olla, nüüd ei jää muud üle, kui proovida! Hommikurutiin on minuti pealt paigas. Muide, kirikukellades olen leidnud uued abistajad: kui kell 6 lööb, tean, et kui ma veel ripsmeid värvima pole hakanud, siis pärast sööki hambaid pesta ei jõua. Kooli sõidan bussiga umbes 45 minutit. 

13/09/2018 - klassiga seikluspargis. Vasakult: meie hispaania keele õpetaja, Sophia, vahetusõpilane Argentiinast, mina ja Laura.

Vahetusaaata on suuresti loterii. Minul vedas perega - ja vedas ka klassiga! Nad on kenad, abivalmid ning heade eeldustega sõpradeks muutuda. Ja räägivad head inglise keelt. Pole ka imestada, sest sattusin kakskeelsesse klassi: ained nagu ajalugu, geograafia ja bioloogia on inglise keeles. Ühesõnaga, võin ainult unistada tundides molutamisest, siin peab tööd tegema! Keskkooli tunne on ka. Inimestel on teistsugused prioriteedid; pidu on siis, kui matemaatika kodutöö valmis saab. See ei tähenda aga sugugi seda, et vahetunnis üksteist pinalitega ei loobita.

11/09/2018 -päikeseloojangud on siin ka oivalised.

Üks asi, mida ma väga hästi ei mõista, on õpetaja-õpilase suhe. Õpetaja poole pöördutakse alati Frau/Herr Professor'iga, aga samas naljatatakse ikka nagu sõpradegagi. Saa siis aru. Veel on veider, et õpetajatel on tavaliselt 2-3 ainet, mida nad annavad. Näiteks meie matemaatikaõpetaja annab ka kehalist - ta saabub tundi lühikestes spordipükstes ning sassis soenguga ja hakkab hoolega tahvlile Sinussatz'i definitsiooni kirjutama. Täiesti ebaoluline fakt, aga ta meenutab mulle kangesti Alex Gaskarth'i.

Ainuke asi, mida ma päriselt igatsen, on soe koolitoit. Siin võetakse võileib kodust kaasa või ostetakse koolikohvikust. Mitte, et mul midagi selle leibsaia vastu oleks, kaugel sellest! Kuid vahel tahaks lõunaks kartuliputru ja piffi hapukoorekastmega süüa. Tegelikult on "lõuna" palju öeldud, sest söögivahetund algab kümnest. Igatahes, tänage oma koolikokki, lapsed!

Tere tulemast Unterkohlstättenisse!

Veel tähtsaid asju, mida ma konteksti panna ei osanud:

• Minu klassis käib ka vahetusõpilane Argentiinast.
• Tunnid kestavad 50 minutit.
• Hakkasin koolikooris käima.
• Siin toimub ekstreemne mapimajandus - iga aine jaoks on oma, kuhu augustatud lehti panna. Augustamise teevad enamasti õpetajad ära, kui ei, siis kellelgi klassist on ikka auguraud kaasas, khm.
• Ma peaaegu mäletan, kus vajalikud klassid asuvad.

Mu ema mainis, et kasutasin eelmises postituse kolm korda sõna "suurepärane". Vabandused selle pärast!

Kohtumiseni!

Maarja

Unterkohlstätten, september 2018