Ma olen siin

Olen vihm, ma lähen
läbi tuulise metsa.
Lehed kahisevad.
Mu jalad vajuvad sügavale samblasse.
Kord hakkasin minema siitsamast.
Siin nüüd lähen.
Tean, et elu on minek
läbi tuulise metsa.
Olen vihm. Mu kodu on mus eneses.

"Vihma laul", Aleksander Suumann

Tere!
Mu oivaline sõbranna Laura
tegi selle pildi, pai! Vaadake ta
Instagram'i ka: @sulanudlumi.

Ma olen Austrias. Päriselt. Ja iga rakk, mida ma oman, tunneb seda, iga viimne kui üks. Eriti ajurakud, kes peavad päevast päeva saksa ja inglise keelega segamini hakkama saama. Selle koormuse juures on igati normaalne, et nad vajavad ka pärastlõunati väikest uinakut.

Mina ja pudinad Tallinna lennujaamas.

Esimesed muljed on suurepärased: ma elan mägedes, võin käsi südamel kinnitada - Maa ei ole lame, see on päris kindlasti künklik! Mu hostvanemad naeravad mu üle, kui ma nagu poolearuline autoga sõites aknast välja vahin ja omaette naratan ning Burgenlandi mägiseks kutsun. Mis need "päris mäed" siis veel on? Ainuke viga on selles, et autoga sõites lähevad kõrvad lukku.

Künkad

Mu kodu ja koduküla on suurepärased. Esiteks muidugi inimeste pärast: kõik, keda ma kohanud olen, on ülisõbralikud. Mu hostpere mõtleb kõige peale ja naabrid küsivad koolist tulles, kuidas läheb. Liitusin kohaliku rahvatantsurühmaga ka, siin tantsivad vanad ja noored segamini - tantsud on väga palju lihtsamad, kui ma harjunud olen, aga õhkkond on suurepärane.

Käisime ükspäev Oberwartis messil
ja lõbustuspargis.

Esimene üllatus koju jõudes oli see, et maja on väljast kõige ilusamat kollast tooni, mida ette kujutada võimalik on. Aias on viljapuud, toas on kassid, üle tee kirik.

Kõik majad on värvilised! Hartberg.


Ma olen õudsalt väsinud kogu aeg. Ilmad pole ka väga ilusad olnud; täna päike särab. Kuna kool lõppeb tavaliselt ühest, siis pärastlõunati oleme perega midagi koos teinud või niisama chillinud, minu puhul ka lõunauinakuid teinud.

Keraamikakursusel. Mina, Melanie ja Adi.

Esiplaanil tass, mille ma valmis plötserdasin.
Kahe taldrikuga sain ka hakkama.

Olgu, ma lähen vaatan, kas saan kasse sügada või midagi! Järgmine kord räägin täpsemalt koolist.

Kohtumiseni!

Maarja

Unterkohlstätten, september 2018

Kommentaarid

Populaarsed postitused