"Mu nimi on Maria" ja piimavuntsid.

Tere!

Kohusetunne hakkas närima. Lubasin endale enne vahetusaastat, et korra nädalas kirjutan ja ei muutu selliseks vahetusõpilaseks, kelle blogi novembri keskel lihtsalt ära kustub. Niiet siin ma olen.

06/10/2018 - Graz.

Vaade Graz'i Schlossberg'ilt ehk lossimäelt.

Seekordne teema pidi toit olema, tahtsin teha kokkuvõtte, mida tavalisel koolipäeval söön ja üleüldiselt, mis Austria toitumisharjumustest silma on jäänud. Oleksin seda aasta tagasi väga lugeda tahtnud. Et ma aga pole suutnud meeles pidada oma söögikordadest pilte teha, siis pean nüüd midagi muud välja mõtlema: võileiva või petersellikartulite kirjeldust ilma illustratsioonita oleks natuke mage lugeda.

Graz on väga roheline linn ja meeldis mulle võrreldes Viiniga isegi rohkem.

Olen siin juba üle kuue nädala elanud. Harjumused ja mugavus on tekkinud, aga ma kindlasti ei tunne end veel austerlasena. Peamiselt ikka keele pärast, puuduliku keele pärast. See ei lase mul ausrialikke tegevusi, nagu poemüüjatega "small-talk'imine" ja naabritega vestlemine, harrastada. Aga ma tegelen sellega - nii keele kui ka sotsiaalsete hirmude ületamisega.

Täiesti suvaline kultuurifestival Grazis, mille otsa me aega parajaks tehes jooksime - nägime erinevate Balkani riikide rahvalaule - tantse.

Kool on kool. Mõned erinevused on, kui ma oma Eesti kooli siinsega võrdlen:

• Sisejalanõud on kas plätud, Crocksid või sussid. Väga vahva on mõnd ennast tõsiselt võtvat 17 - aastat kutti neoonroheliste Crocksidega näha, kohe teeb tuju heaks.
• Suuremad tööd on neli korda aastas ning kuupäevad juba praegu täpselt paika pandud ning õpilastele edasi antud. Tunnikontrolle esineb ikka.
• Istuma jäämine pole mingi häbiasi. Ega see auasi ka pole, aga asjad tuleb selgeks saada, olgu siis ühe või mitme aastaga.
• Tunnis kaasatakse õpilast palju enam ning õpilased on ise ka aktiivsemad. Mitte igas tunnis ja mitte kõik õpilased. Aga ikkagi - diskussioon ja oma arvamus on lubatud.

Harilikud Austria lehmad.

Kass ja host - ema. Varem kassid väga ei meeldinud, nüüd on hullupööra armsaks saanud. 

06/10/2018 - käisime Deutschlandberg'is Herbert Pixner Projekt'i konterdil, ülivinge oli.

Noored on noored. Kõik on erilised, isesugused ja kellegi jaoks meeldivad - ebameeldivad. Asjad, mida tähele pannud olen:

• Piimavunts. On. Äärmiselt. Populaarne. Minu arvamus on, et keegi võiks humanitaarabina Austriasse žilette saata, palun. Aitäh.
• Emootikone kasutatakse väga palju. Väga palju. Ka mina kipun nüüd iga oma lauset pildikestega illustreerima, mida varem eriti ei armastanud.
• Peale kooli ei tehta eriti midagi. Olen harjunud 7 - 8 koju jõudma, väga imelik on nüüd enamus päevadel kahest kodus olla. Kuigi ma tegutsen üsna palju. Avastasin, et harrastan täpselt samu asju nagu Eestis - rahvatants, laulukoor ja akordion. Kuid kõik need tuttavad asjad on hoopis teise ilmega. Rahvatants lihtne ja rohkem sotsiaalse väärtusega, laulukoor pigem nagu kammeransambel ja repertuaar gospelkoorilik, akordioniõpetaja nahktagiga meesterahvas ning palad on praegu piirdunud Austria rahvamuusika ja veidikese džässiga.

07/10/2018 - Harilikud Austria lambad.

Mägedel, muide, on kombeks piltidel hoopis madalamatena välja näha.

Kuidas me host - isaga poes käime. Punkt.

Muide, mu nimi on siin ootamatult keeruliseks osutunud. Olen kas Maaja või Maraia või Maria, enamasti Maria. On kahte sorti klassikaaslasi, need, kes ütlevad mu nime valesti ja need, kes neid parandada püüavad. "Ei - ei, ta nimi pole Maria, see on Maaaria!"

Votnii...Ma ei tea, unustasin kindlasti midagi ära, mida veel mainida tahtsin.

Nägemiseni!

Maarja

Unterkohlstätten, oktoober 2018