Juhused ja prügimäed
Tere!
Sain neljapäeval kehalises palliga näkku. Kõige lihtsamat viis otse näkku. Mingeid jäädavaid füüsilisi kahjustusi peale veidi hellade lõualuude ei tekkinud. Küll aga lõi see vops mõned asjad peas oma kohtadelt ära - või äkki hoopis õigetele kohtadele?
Olen vist igas postituses öelnud kui õnnelik ma olen. Olengi. Isegi, kui mõnel päeval tundub, et mul pole siin ühtki sõpra. Isegi, kui õues on kella viiest kottpime. Isegi, kui ma ei suuda produktiivne olla, vaid vaatan kogemata mitu tundi YouTube's videosid, kus inimesed pimekohtingutel käivad. Ikka olen paganama õnnelik.
Aga tegelikult ma ei väärtusta õnnelikust; ma ei ole hetkes. Unistan mingist momendist tulevikus, mis kõik "suurepäraseks" teeb. Ketran iga vestlust peas ning muudan "paremaks". Ehitan endale müüri ümber, kui keegi lähemale tahab pääseda.
Ma usun juhustesse. See on juhus, et mina täpselt selle palli trajektooril seisin. See on juhus, et sain samal hommikul teada, mida tähendab "trussiku tunne" ning oskasin oma tundeid paremini mõista. Ja ka see on juhus, et ma tõesti olin valmis oma peas suurpuhastust tegema.
Esiteks tuleb prügist lahti saada. Kustutasin kõik sotsiaalmeedia rakendused telefonist ära. Ajutiselt, et natuke puhata. WhatsApp'i ja Messanger'i jätsin alles, sest pean oma mõlemale perele ja sõpradele märku andma, et olen elus. Saab põnev aeg olema, sest mu parimat sõbrannat pole järgmised kaks nädalat Austrias ehk olen tagasi vahetusaasta alguses. Erinevuseks on see, et ma pole enam huvitav. Ja ebamugavate olukordade eest ei saa telefoni peituda.
See oli neljapäeval. Täna on laupäev. Läheb hästi. Ma pole veel täiesti kindel, millise fassaadi või sisekujunduse mu mu mõttemaailm saab. Eks juhused näitavad. Praegu on mul juhuslikult hirmus isu ühe kuuma tee järele, niiet ma lähen panen teevee keema.
Olge õnnelikud!
Maarja
Unterkohlstätten, november 2018
Sain neljapäeval kehalises palliga näkku. Kõige lihtsamat viis otse näkku. Mingeid jäädavaid füüsilisi kahjustusi peale veidi hellade lõualuude ei tekkinud. Küll aga lõi see vops mõned asjad peas oma kohtadelt ära - või äkki hoopis õigetele kohtadele?
Olen vist igas postituses öelnud kui õnnelik ma olen. Olengi. Isegi, kui mõnel päeval tundub, et mul pole siin ühtki sõpra. Isegi, kui õues on kella viiest kottpime. Isegi, kui ma ei suuda produktiivne olla, vaid vaatan kogemata mitu tundi YouTube's videosid, kus inimesed pimekohtingutel käivad. Ikka olen paganama õnnelik.
Aga tegelikult ma ei väärtusta õnnelikust; ma ei ole hetkes. Unistan mingist momendist tulevikus, mis kõik "suurepäraseks" teeb. Ketran iga vestlust peas ning muudan "paremaks". Ehitan endale müüri ümber, kui keegi lähemale tahab pääseda.
Ma usun juhustesse. See on juhus, et mina täpselt selle palli trajektooril seisin. See on juhus, et sain samal hommikul teada, mida tähendab "trussiku tunne" ning oskasin oma tundeid paremini mõista. Ja ka see on juhus, et ma tõesti olin valmis oma peas suurpuhastust tegema.
Esiteks tuleb prügist lahti saada. Kustutasin kõik sotsiaalmeedia rakendused telefonist ära. Ajutiselt, et natuke puhata. WhatsApp'i ja Messanger'i jätsin alles, sest pean oma mõlemale perele ja sõpradele märku andma, et olen elus. Saab põnev aeg olema, sest mu parimat sõbrannat pole järgmised kaks nädalat Austrias ehk olen tagasi vahetusaasta alguses. Erinevuseks on see, et ma pole enam huvitav. Ja ebamugavate olukordade eest ei saa telefoni peituda.
See oli neljapäeval. Täna on laupäev. Läheb hästi. Ma pole veel täiesti kindel, millise fassaadi või sisekujunduse mu mu mõttemaailm saab. Eks juhused näitavad. Praegu on mul juhuslikult hirmus isu ühe kuuma tee järele, niiet ma lähen panen teevee keema.
Olge õnnelikud!
Maarja
Unterkohlstätten, november 2018
Kommentaarid
Postita kommentaar