Vikerkaared, koletised ja rummipallid
Tere!
Kohe võite lugeda ilmselt kõige traditsioonilisemat vahetusaasta postitust, mida ma kunagi kirjutanud olen. Juttu tuleb Austria jõulutraditsioonidest ning sellest, kuidas mu pühadeaeg sel aastal möödus.
Jõulud on mulle iseenest alati meeldinud: perega koos olemine, jõulumuusika ja piparkoogilõhn. Aga detsember on aastast aastasse hull rahmeldamine kooli ja jõulukontserdite ja kõige. Siis on juba uus aasta ning jõuludest on meeles ainult täis kõht ning loodetavasti meeldinud kingitused. Niiet eriline jõululemb ma ka olnud pole.
Imelikul kombel oli mul käesoleval aastal juba novembri keskel jõulutunne. Kandsin rõõmsalt oma jõulumustriga sokke ja kuulasin vaheldumisi "Last Christmas'it" ja "Little Drummer Boy'd". Kui lumi maha tuli, siis oleks võinud minu poolest kohe verivorstid ahju panna ning kuuske ehtima hakata. Nii lihtsalt aga ei läinud: verivorste seekord polnudki ja kuusega tuli jõululaupäevani oodata.
Kogu jõuluaeg on kordades rohkem religiooniga seotud kui Eestis. Eks paljud traditsioonid on väljagi surnud või ebatähtsaks muutunud, eriti nooremate inimeste jaoks - jõulud tähendavad plinkivaid tulesid ja kingitusi. Aga on ka väga kindlad kombed ja tegevused, mida Eestis üldse pole või ei tähtsustata.
Näiteks advendiaeg. Neljal pühapäeval enne jõululaupäeva süüdatakse üks küünal, selle jaoks on kuuseokstest pärg ehk Adventskranz. (Pildil.) Ja siis muidugi advendikalender. Mulle tegi host-ema selle ise. Lisaks kommidele leidus seal ka traditsioonilisi jõululaule, mida ma siis ikka akkordionit mängides läbi proovisin.
Tegelikult hakkas traditsiooniline jõulutrall pihta Krampuslauf'iga. Krampus (pildil) nuhtleb halbu lapsi, samal ajal kui Püha Nikolaus headele pähkleid, komme ja mandariine toob. Nii ongi 5. - 6. detsember vastavalt Krampustag ja Nikolaustag.
Viimaseks nädalaks enne jõululaupäeva olid nii lumi kui jõulutunne läinud. Natuke aitas kingituste pakkimine ja jõulukaartide - kirjade kirjutamine. Eestist jõudis pakk ka täpselt õigel ajal kohale. Koolis mingit jõulupidu ei toimunud - tegime jõululoosi, käisime kirikus ja sõime tundide asemel õpetajatega küpsiseid.
Enne jõululaupäeva käisime veel jumalaema Maarja kuju lauluga ühest majast teise viimas ning Friedenslicht'i ehk tuld, mis Petlemmast Euroopasse reisib, koju toomas.
24. ja 25. detsember möödusid vanemaid ja vanavanemaid külastades, süües ja lõbusalt juteldes. Christkind käis kingitusi toomas ning jõuluõhtul järgmisesse külla jumalateenistusele jalutades sadas isegi veidi lund.
Teisel jõulupühal sõitsime perega paariks päevaks Salzburgi, et veel sealsest jõululaadast osa saada ning niisama Mozart'i sünnilinnas ringi vaadata. Kuid sellest lähemalt juba järgmine kord!
Kokkuvõttes möödusid jõulupühad igapidi mõnusalt: sain kohalikest kommetest osa, veetsin hästi aega, sõin liiga palju rummipalle ning mingisugust tavapäratut koduigatsust ka ei tekkinud.
Igatahes, kauneid viimaseid 2018. aasta tunde ning head uut! Kohtume juba 2019. aastal.
Maarja
Unterkohlstätten, detsember 2018
Kohe võite lugeda ilmselt kõige traditsioonilisemat vahetusaasta postitust, mida ma kunagi kirjutanud olen. Juttu tuleb Austria jõulutraditsioonidest ning sellest, kuidas mu pühadeaeg sel aastal möödus.
 |
| Salzburgi Christkindlmarkt. |
Jõulud on mulle iseenest alati meeldinud: perega koos olemine, jõulumuusika ja piparkoogilõhn. Aga detsember on aastast aastasse hull rahmeldamine kooli ja jõulukontserdite ja kõige. Siis on juba uus aasta ning jõuludest on meeles ainult täis kõht ning loodetavasti meeldinud kingitused. Niiet eriline jõululemb ma ka olnud pole.
Imelikul kombel oli mul käesoleval aastal juba novembri keskel jõulutunne. Kandsin rõõmsalt oma jõulumustriga sokke ja kuulasin vaheldumisi "Last Christmas'it" ja "Little Drummer Boy'd". Kui lumi maha tuli, siis oleks võinud minu poolest kohe verivorstid ahju panna ning kuuske ehtima hakata. Nii lihtsalt aga ei läinud: verivorste seekord polnudki ja kuusega tuli jõululaupäevani oodata.
Kogu jõuluaeg on kordades rohkem religiooniga seotud kui Eestis. Eks paljud traditsioonid on väljagi surnud või ebatähtsaks muutunud, eriti nooremate inimeste jaoks - jõulud tähendavad plinkivaid tulesid ja kingitusi. Aga on ka väga kindlad kombed ja tegevused, mida Eestis üldse pole või ei tähtsustata.
Näiteks advendiaeg. Neljal pühapäeval enne jõululaupäeva süüdatakse üks küünal, selle jaoks on kuuseokstest pärg ehk Adventskranz. (Pildil.) Ja siis muidugi advendikalender. Mulle tegi host-ema selle ise. Lisaks kommidele leidus seal ka traditsioonilisi jõululaule, mida ma siis ikka akkordionit mängides läbi proovisin.
 |
| (Pilt: Wikipedia) |
 |
| Olin pildi tegemise ajaks juba külmast küüru tõmmanud. |
Viimaseks nädalaks enne jõululaupäeva olid nii lumi kui jõulutunne läinud. Natuke aitas kingituste pakkimine ja jõulukaartide - kirjade kirjutamine. Eestist jõudis pakk ka täpselt õigel ajal kohale. Koolis mingit jõulupidu ei toimunud - tegime jõululoosi, käisime kirikus ja sõime tundide asemel õpetajatega küpsiseid.
Enne jõululaupäeva käisime veel jumalaema Maarja kuju lauluga ühest majast teise viimas ning Friedenslicht'i ehk tuld, mis Petlemmast Euroopasse reisib, koju toomas.
 |
| Jõulubrunch Melanie sõpradega. |
24. ja 25. detsember möödusid vanemaid ja vanavanemaid külastades, süües ja lõbusalt juteldes. Christkind käis kingitusi toomas ning jõuluõhtul järgmisesse külla jumalateenistusele jalutades sadas isegi veidi lund.
 |
| 24. detsembril oli väljas 12 kraadi sooja ja selline vikerkaar tervitas meid vanaema juurde jõudes. |
Teisel jõulupühal sõitsime perega paariks päevaks Salzburgi, et veel sealsest jõululaadast osa saada ning niisama Mozart'i sünnilinnas ringi vaadata. Kuid sellest lähemalt juba järgmine kord!
Kokkuvõttes möödusid jõulupühad igapidi mõnusalt: sain kohalikest kommetest osa, veetsin hästi aega, sõin liiga palju rummipalle ning mingisugust tavapäratut koduigatsust ka ei tekkinud.
Igatahes, kauneid viimaseid 2018. aasta tunde ning head uut! Kohtume juba 2019. aastal.
Maarja
Unterkohlstätten, detsember 2018
Kommentaarid
Postita kommentaar