Esimesed esimesed

Tere!

2 nädala pärast on pool läbi. Ausalt öeldes ajab see külmavärinad peale: aeg lendab tohutu kiirusega. Alles nagu lendasin esimest korda ilma vanemateta lennukiga, läksin esimest korda uude kooli, sain esimese enam - vähem korraliku saksa keelse vestluse peetud. Nüüd on juba mugav - kodu. Aga neid "esimesi" juhtub ikka üle päeva.

• Käisin detsembri keskel esimest korda jõusaalis. Üksi ma poleks ennast motiveerida suutnud, aga koos vahetusvanematega on vahva. Annan vihje, et esimene kord ei jäänud viimaseks.

• Jõuluvaheajal käisin esimest korda mägisuusatamas. Mu neli talve tagasi Seppeläst 20 euroga ostetud jopest sai suusajope, suusad laenasid vanaemalt ning hirm oli omal taskust võtta. Kui esimese laskumisega pikali pidin viskama, et mitte vastu puud sõita, oli kogu kartus läinud - edasi sai ainult paremaks minna. Päeva lõpuks suutsin juba täitsa rohkem püsti kui pikali olla.

Ei teagi, kas hing oli vaatest või hirmust kinni.

Päeva lõpus olin ikka pikali; ära väsitas.

• Olen oma esimesed kaks saksa keelset raamatut läbi saanud. Teen endale aplausi. Hetkel "Röövlitütar Ronja" ja Harry Potter'i esimene osa pooleli.

• Sain esimese negatiivse hinde. Matemaatika veeranditöö. Vektorite peale. (Mulle juba ei meeldi, et neid tegelasi järgmisel aastal uuesti õppima pean.) Esimesel veerandil sain tubli Eesti nelja, niiet poolaastahinne peaks siiski positiivne olema. Ega mul selle hindega midagi peale hakata pole, aga tore on ikka näha, et mu akadeemilised võimed on olemas.

Samal ajal, kui võib - olla uudistest kuulete, et Austrias on ekstreemsed lumeolud, katused vajuvad sisse ja igapäevaselt jääb keegi laviini tõttu kadunuks, paistab Unterkohlstätten'is päike, on üheksa kraadi sooja ning lumest ainult mälestus Nojah. Nädalavahetuseks lubas külmemaks minna.

Selle ilmateatega lõpetan ka!

Päikest!

Maarja

Unterkohlstätten, jaanuar 2019