Labajalaga läbi Austria: Salzburg

26.12.2018

Esimesel jõulupühal sõitsime Adi, Melanie ja Nadjaga Salzburgi. Pea terve kolmetunnise autosõidu magasin maha, ilusateks mägedevaadeteks ärkasin ülesse.

Siniteksade gäng - Meli, mina, Nadja.

Jätsime auto hotelli parklasse ja liikusime terve päeva jala. Mu telefon näitas päeva lõpuks üle kümne kilomeetri.

Mozart'i sünnimaja.

Oleksin pidanud muusikaajaloos tähelepanelikumalt kuulama, sest mul oli Mozart'i laste arv täitsa valesti meeles.

Tegin seal kaks korda salaja pilti, loodan, et mind kriminaalsele vastutusele ei võeta.

Hohensalzburg'i loss

Tegelikult oli meil plaan juba enne jõule Salzburgi minna ja justnimelt sealse jõuluturu pärast. Siis ei vedanud välja, aga nägin selle ikkagi ära.

Jõuluturu lõhna pole võimalik kirjeldada.

Lõpetasime õhtu Mozart'i "Võluflöödiga". Iseenesest ooper nagu ooper ikka, aga laval võis näha marionett - nukke. Ülivinge elamus!

27.12.2018

Kogu hommikupoolik möödus Hohensalzburg'i lossis. Seal on väga põhjalik näitus lossi ajaloost alates keskajast kuni esimese maailmasõjani. Vahepeale võib lihtsalt kaunist vaadet nautida.

Kõige parem vaade, kus ma kunagi Frankfurter'eid (põhimõtteliselt viinerid) söönud olen.

"Kitarr idaridelt" ütles allkiri.

Viimase atraktsioonina käisime vaatamas, kust Salzburg omale nime on saanud ehk külastasime soolamäge. Juba sinna sõit oli paras seiklus, sest mu isa sõitis GPS-i järgi väiksemaid teid pidi ning ühel hetkel avastasime, et oleme Saksamaal. See oli mu esimene, aga mitte viimane kord sinna riiki juhuslikult sattuda.

Enne lühikest rongisõitu mäesisemusse treenisime kõhulihaseid, sest kõik nägid kohustuslikus kaitsevormis äärmiselt koomilised välja. Mäetuur koosnes soolatootmise ajaloost Salzburgis ning kasutatud tehnoloogiast. Mu lemmikkohad oli siiski kaks liumäge ning soolveega järv. Et 70% mäest on Saksamaa pinnal, siis ületasime Austria - Saksamaa piiri veelkord.

Peale seda pöörasime auto kodupoole, sest järgmisel päeval pidid nii Melanie kui ka Adi jälle tööle minema. Ka seekordne autosõit möödus magades.

Selline oli meie väike jõuluseiklus ning sellega algas ka uus ning (loodetavasti) jätkuv rubriik mu blogis: lühikesed ülevaated, linnadest, kus ma käinud olen. Iseenesest mulle selliseid postitusi lugeda - kirjutada ei meeldi, aga olgem ausad, kui ma seda ei teeks, siis unustaksin kõik ära. Ja ma tahan mäletada. 

Nägemist!

Maarja

Unterkohlstätten, jaanuar 2019