Raport 5.0

Tere!

Juhtus see, mis juhtuma pidi - jõudis kätte kevad ning Maarjal kadus igasugune huvi blogi kirjutamise vastu. Mis ma teha saan?! Pea on absoluutselt kõike muud täis: sõpru ja kooli ja õitsevaid ülaseid. Eestisse lennuni on 77 päeva.

Päris palju asju on muutunud. Mu jalutusringid on pikemad, riidekihid õhemad ja naeratus laiem. Kuskil veebruaris, kui kohale jõudis, et Austrias on vähem aega jäänud kui ma juba siin olnud olen, mõtestasin mõned asjad ümber. Selle, kuidas ma inimestega suhtle. Oma mugavustsooni. Eesmärgid. Nüüd jõudu mööda proovin nii ka käituda nagu tahaksin. Vahel õnnestub, vahel - mitte.

Veebruari alguses käisime suusapuhkusel: kuus päeva sain 1600 meetri kõrgusel mäenõlval hetk enne allasõitu mõelda, et see vaade ei saa reaalne olla ning tunda kuidas adrenaliin vereringisse jõuab.

Vaade hotellitoast.

Välismaal käisin ka - Ungaris. 45 minutit kodust autoga sõita. Olin kohapeal vähem kui 24 tundi, et sõbra sünnipäeva tähistada. Ainuksed vaatamisväärsused, mida nägin, olid öösel peolt hotelli jalutades koolikaaslase poolt tutvustatud ülikoolihoone ning üleelusuurune pöörlev õunamonument ja järgmise hommiku kebabiisust tingitud vanalinnakülastus. Üldiselt nägi Szombathely natuke rohkem Eesti moodi välja kui Austrias ning jättis igapidi hea mulje.

Sünnipäevalapse ja Sophiaga.

Märtsi alguses tähistati Austrias Fasching'ut ehk karnevali ehk 40-päevase paastuaja algust. Päris Rio de Janero pidustusi Austria külatänava märtsiilma üle kanda ei saa, aga lõbus on karnevalinädal igal juhul. Mulgi oli võimalus peaaegu igat Unterkohlstätteni majapidamist külastada, kohapeal midagi süüa-juua, üks tantsulugu kuulata ning nii kaheksa tundi jutti.

Külmavõetud Schockobons'id.

Loen nüüd täitsa ladusalt saksa keeles. Oleks natuke rohkem viitsimist, siis kirjutaks kõik uued sõnad ka välja ja täiendaks sõnavara. Üldiselt keelega nii, et iga päev on erinev. Aru saan tõesti peaaegu kõigest, ka murdest, aga rääkimisel tekib ikka lühiseid. Kui saksa keel iga päevaga postiivses suunas muutub, siis inglise keelega on vastupidi. Et mul on pooled ained inglise keeles ning õpetaja vaimustav, võiks uskuda, et saab ainult paremaks minna või äärmisel juhul sarnasele tasemele jääda. Kuid ei, ei saa ma lihtsa grammatikaga hakkama ega mäleta algklasside sõnavara. Aga eks eesmärk oligi saksa keel suhu saada.

YFU keskaasta seminat, jaanuar 2019.

Käisime Sazburgi ka avastamas. Taga: Huni, Georg, Monika, Ciara. Ees: Matti ja mina.

Eestlaste gäng. Vasakult: Mihkel, Kadri-Ann, mina ja Georg. Katarina oli puudu.

Emotsioonidega on nii, et ühel hetkel on kõik suurepärane ning järgmisel allapoole arvestust. Stabiilsusest on asi kaugel: näiteks reedel nutsin koolis kaks korda - õnnelikkusest. Tegin küll endaga lepingu, et need viimased kaks ja pool kuud on kahetsemise ja liigse mõtlemise vabad, aga ikka kogu aeg tiksub kuklas kui vähe aega jäänud on. Ja kui palju sai raisatud. Aga nüüd on mul oma inimesed ja kõik on lihtsalt hästi.

Sain vahepeal seitseteist täis. Veidike sai tähistatud ka.

Mu parim sõbranna Sophia. Meil on juhuslikult sünnipäevadel ainult 4 päeva vahet.

Mu tüdrukud: Sophia, Leonie, Jasmine ja Greta.

Mind ootab nüüd lihavõttevaheaeg ees: lähen omal käel veidi Austriat avastama ja Barcelonasse jalgpalli vaatama. Järgmise postituse teengi vast sellest, ja loodetavasti varem kui kolme kuu pärast!

Päikest,

Maarja

Unterkohlstätten, aprill 2019