Raport 6.0

Tere!

On september. Aasta tagasi harjusin ma vaikselt eluga Austrias. Tegin iga päev midagi uut. Olin segaduses. Olin õnnelik. Praegu on samamoodi. Harjun Tartu eluga, üksi elamisega, koolikoormusega. Olen segaduses. Õnnelik.

Vaade kodurõdult.

Suvi möödus kohutava kiirusega. Käisin tööl. Leidsin uusi sõpru. Tegin vanade sõpradega nii üht kui teist. Käisin rohkem meres ujumas kui kunagi varem. Lugesin raamatuid. Lõpetasin liha söömise. Tutvustasin oma vahetusvanematele Eestit. Nii palju oli, mida oodata, mulle tundus, et kojutulek polnudki nii hull, kui arvasin, et see olema saab. Kogu aeg oli nii kiire, et mul ei olnud liiga palju aega mõelda. Mõelda, mis teistmoodi on. Kuidas oma Austria elu Eesti omaga kokku sobitada. Kuidas tulevik välja nägema hakkab. Mul ei olnud aega igatseda, aega karta.

YFU järelorientatsioon

Käisime sõbrannadega spontaanselt rabas matkal ja ööbimas.

Augusti keskel, kui mu host-vanemad olid just külas käinud, mu töökohustused läbi olid, vaba aega oli laialt käes, hakkasin ma mõtlema. Vahest liigagi palju. Sellest, kuidas mul on tunne, et ma pole mitte kunagi Austrias käinud. Ma olen teistsugune inimene: spontaansem, avatum, julgem, mulle meeldivad varasemast erinevad asjad, mul on nii palju uusi kogemusi, elutarkust. Aga mul on lihtsalt tunne, et mu elu oli vahepeal pausil. Et miski pole muutunud.  Ma söön neid asju, mida varem Eestis sõin, mitte ei keeda Frittatensuppe´t ega unista Leberkässemmel´ist. Ma ei käi enam tihti väljas, nagu varemgi. Ma ei naerata ega lehvita autojuhile, kes mind üle tee laseb. Ma ei pea üleliia pingutama, et millegagi hakkama saada. Kõik on kuidagi lihtne, normaalne.

Mu lemmikinimesed, Eestis.

Mu kaks perekonda.

Ainukesed asjad, mis näitavad, et midagi muutunud on, on mu harjumus saksakeelset muusikat kuulata, tahtmine mõnikord Kernöl´iga salatit süüa ning suurem arv Instagarami  follower´e. Ja see, et ma ärkan vahetevahel ülesse ega tea, kus ma olen. Ja see tühjus südame all, mida ma igatsuseks pean, koduigatsuseks. Ja see igatsus annabki mulle lootust. Lootust, et ma ei ole unusta, et teised ei unusta. Et see on lihtsalt kultuurišokk, mis aja möödudes kaob. Et see näitabki, kui kergesti ma uue olukorraga, keskkonnaga kohaneda oskan.

Mul ei olnud plaanis seda postitust kirjutada, aga tundsin kuidagi, et pean. Enda jaoks. Teisete vahetusõpilaste jaoks, kellel võib-olla sarnased emotsioonid on. Uute vahetusõpilaste jaoks, kes teistsuguste probleemidega võitlevad.

Nii õnnelik olengi!

Päikest!

Maarja

Tartu, september 2019